Vihmasabin peale põuda – miks on õhk täis nii lummavat lõhna?

Esimene vihm peale pikka põuda kui maa ammutab januga endasse iga viimsegi piisa - su ninna lööb värske, mullane, kergelt magus lõhn. See viib sind korraks lapsepõlve, suvisesse vanavanemate koju. Kui sa oled kunagi mõelnud, millest see lõhn tekib, siis pole sa üksi. Juba 1964 võtsid Austraalia teadlased Bear ja Thomas eesmärgiks uurida välja, millest koosneb vihma lõhn. 

Vihma lõhn on kergelt magus

Sellest uuringust tuli välja, et üks peamisi spetsiifilise lõhna põhjuseid peitub õlide segus, mida sekreteerivad mõned taimed põuaperioodil. Kui nüüd suurem vihmasabin üle käib, paisatakse kividele ja pinnasele sadenenud lõhnamolekulid õhku. Muuseas, samas uuringus leiti ka, et need õlid inhibeerivad idanemist, mida toodavad taimed tõenäoliselt paljunemise piiramiseks perioodil, kus vee kättesaadavus on limiteeritud. 

Mullane ja muskuse noot tuleb bakteritelt

Mullase ja muskuse lõhna tekitab aga geosmiin. See on kemikaal, mida toodab pinnases elutsev bakter acinomycetes. Bakterid sekreteerivad seda ühendit siis, kui nad moodustavad põuaperioodil enda kaitseks spoore. Maha langevad piisad lennutavad spoorid õhku ning tekitavad geosmiini-lahuse, mille osakesed jõuavad nuusutaja ninasõõrmetesse või siis langevad lõpuks tagasi pinnasesse. Geosmiin on äärmiselt madala lõhnalävega, mis tähendab, et osad inimesed tunnevad seda juba väga madalas kontsentratsioonis (5 ppt). See on sama, mis segada teelusikatäis geosmiini basseini vette. 

Ei saa me läbi osoonita

Osoon Oon kolmas komponent vihma lõhnas, mis moodustab perfektse kombinatsiooni. Osoon annab terava, kloorile sarnase hõngu. Molekul, mis koosneb kolmest hapniku aatomist tekib peamiselt peale äikese vihma ja mõnikord kõrgustes kiiresti liikuva osooni tõttu ütlevad kogenumad, kuidas õhus on tunda, et on oodata äikest.

Miks selline kombinatsioon inimestele üldse meeldiv tundub?

Osad teadlased arvavad, et see on põhjustatud evolutsioonist. Antropoloog D. Young, kes on uurinud Lääne-Austraalia Pitjantjatjara hõime leidis, et nendele assotsieerub vihma lõhn rohelise värviga vihjates seesmisele ühendusele põuaperioodijärgse vihma ja tärkava looduse vahel. Ei ole just keeruline ette kujutada, et sarnast assotsiatsiooni kogesid ka teised kultuurid ning see on süüvinud meie kollektiivsesse alateadvusesse. Teadupärast armastavad kõik inimesed süüa kas loomi või taimi ning me teame, et peale vihma on mõlema kättesaadavuse tõenäosus võrreldes põuaajaga kõvasti suurem. 

Seega suvel, peale vihma seisata korraks, hinga sügavalt sisse seda lummavat lõhna ning mõtle pisikeste bakterite ja taimede peale, kes selle looduse parfüümi kokku segasid ja mõtle, kas oleks aeg jahti pidada?

 

 

Scroll to top