Vanade raamatute lõhn lahti murtud

E-raamatud, audio-raamatud, raamatute lühikokkuvõtted, kõik on olemas, kuid ikkagi on aeg-ajalt tore mõnelt riiulil seisvalt teoselt tolm maha pühkida ning ahmida sisse seda mõnusalt tuttavat hõngu. Ja üldjuhul, mida vanem raamat, seda parem.

Raamatutelt, nii vanadelt kui uutelt lendub sadu ühendeid, millest üksikud omavad võtmerolli selles lõhnas, mis meie ninna tungib. Enamasti on need ühendid tekkinud raamatu valmistamise protsessis kasutatud kemikaalide lagunemise tagajärjel põhjustatuna oksüdatsioonist (reaktsioonist õhu hapnikuga). Reaktsiooni kiirust mõjutavad näiteks temperatuur, valgus ja niiskus, ehk siis tingimused, milles raamatut on hoitud.

Paraku, nagu tavaliselt, ei ole ühte kindlat molekuli, mis lõhnaks nii, nagu vana raamat. See on segu mitmest ühendist ning sõltub raamatu vanusest, tselluloosi-ligniini lagunemise astmest ja tootmisel kasutatud kemikaalidest.

Vanemate raamatute lõhna moodustavad tselluloosi ja ligniini lagunemise tagajärjel tekkinud:

  • tolüeen ja etüülbenseen, mis annavad magusat lõhna
  • bensaldehüüd ja furfuraal lõhnavad kui mandel
  • vanilliin (loomulikul vanilje lõhn)
  • etüülheksanool (pisut lilleline ja mullane)

Furfuraal on ligniini oksüdatsioonil tekkiv molekul, mille koguse järgi määratakse ka raamatute vanust. Mida rohkem, seda vanem raamat.

Uute raamatute lõhn on palju komplekssem, sõltudes tootmistehnoloogiast ning kasutatud kemikaalidest, tindist ja valgendist. Näiteks vesinikperoksiid, naatriumhüdroksiid, vinüülatsetaat etüleen jne.

Vanade raamatute lõhn võib aga üldse ära kaduda, kuna tänapäeval ei kasutata paberi tootmisel nii palju ligniini - taimne polümeer, mis põhjustab paberi muutumist ajaga kollaseks.

Scroll to top